Mati Kütt retrospektiiv

 

Me elame kummalisel ajal. Praktiliselt kõigil loomingulistel aladel kuulutatakse seniste mängureeglite lõppu. Väidetakse, et seni kehtinud paradigmad on muutunud ning oleme jõudnud mingisse uude post-ajastusse. Nii on levinud mõisted, nagu postmodernism, postconceptualism, postdigital, posttruth jne. Ka Mati Kütile on see postitemaatika väga oluline, eelkõige just elektriposti! Nii on elektripost üks keskseid kujunduselemente tema eksperimentaalses animafilmis “Labürint” (1989) ning nukufilmis “Taevalaul” (2010). “Taevalaulus” läheb Kütt postitemaatikaga lausa äärmustesse, filmis näeme ka postiljoni ja postkontorit!

Tegelikult kuulub Kütt pigem renessansiajastusse kui kaasaega, teda võiks nimetada ka puhtaks kunstnikuks, kes on läbi aastakümnete tegelenud järjepidevalt oma kompromissitu loominguga, hoidnud eemale reklaamimaailmast ja kommertsist. Küti animafilmid ja maalid moodustavad omaette tervikliku universumi, mille märksõna on sürrealistlik nihestatus. Lisaks sürrealismile segab Kütt oma loomingusse ka teatava annuse naivismi ja psühhedeeliat, kuid alati on Küti loomingus ka mingi väga sügav ja inimlik mõõde –  Mati Küti uurimus inimesest ja inimeseks olemisest.

Ülo Pikkov

16.00 -17.08
23 Nov

Kinomaja
1h 8min